EUROPEAN LIFEBOAT CREW EXCHANGE PROJECT (2013-2015)

2013. a sügisel käivitus Euroopa Elukestva Õppe Programmi Leonardo da Vinci toel Rahvusvahelise Merepääste Föderatsiooni algatatud „Euroopa merepäästemeeskondade vahetuse projekt“ (2013-2015). Projektis osalevad üheksa riigi vabatahtlikud merepäästeorganisatsioonid, sh Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste (EVMJP). Projekti juhib Holland. Eestis koordineerib projekti EVMJP juhatuse esimees Ene Kalmus.

Projekti ideeks on erinevate riikide vabatahtlike merepääste koolitajate, meeskonnajuhtide merepäästekogemuste vahetamine. Kokkulepitud nädalal sõidavad meeskonnavahetuses osalejad erinevatesse partnerriikidesse. Tutvutakse kohaliku merepääste koolituse, tehnika ja praktilise toimimisega. Osaletakse teooriaõppes ja praktilistes harjutustes merel.

2013. a osalesid nädal aega erinevates riikides rahvusvahelistes merepäästemeeskondades õppusel EVMJP koolitajad: Robert Aasa (Käsmu), Eimar Täht (Pärnu), Mehis Luus (Toila), Marge Kohtla (Saadjärve), Jako Vernik (Viimsi). Tänaseks on saadud kogemusi rakendatud oma ühingus ning jagatud teistele.

Euroopa riikide vabatahtlike mere- ja järvepäästeorganisatsioonide päästevõimekus on kutselisel tasemel. Hädalisi abistatakse igas olukorras. Vajalik on tahe, hea koolitus, ohutust tagav tehnika, ühtne organisatsioon ja kogu ühiskonna toetus.

Eesti vabatahtliku mere- ja järvepääste loomist alustati alles 2006. a, kuid tänaseks on juba EVMJP loonud Rahvusvahelise Merepääste Föderatsiooni standardile vastava koolitussüsteemi.

27.09-4.10.2014 selgub, kes on neli EVMJP vabatahtlikku mere- ja järvepäästjat projekti teises meeskonnavahetuses.

NORRA 1 VAIKE NORRA 2 VAIKE

Robert Aasa (Norra): „Kõik päevad olid täielikult sisustatud õppeprotsessiga – palju asju sai üle korratud, kuid andsid uue lähenemisnurga, kuidas seda meie koolitusmetoodikasse rakendada.“ Näiteks tõi kutselise päästjana töötav Aasa tule kustutamise ja pinnaltpääste – talle tuttavad alad, aga koolitamisel kasutati hoopis teistsugust metoodikat ja ka nõuded õpetatavale olid karmimad kui meil. Samas kinnitab mees, et osades valdkondades, nagu näiteks enesepääste, oleme jällegi teistest paremad. Aasa sõnul olid päevad pingelised ning jooksid suisa uude päeva välja – päeval õpitut harjutati öisel (ka tormisel) merel. Kokkuvõtvalt oli mehe sõnum: „Rohkem professionaalsust – merepäästes ei saa midagi teha poolikult, siis sa lihtsalt ei päästa kedagi. Tuleb olla vabatahtlikult professionaalne ning harida end võrdväärselt kutselistega“.

ISLAND 1 ISLAND 2

Eimar Täht (Island): “Eks vahetusprogrammiga oli väike hirm sees küll: olgem ausad, meie põhjal ju otsustati kogu Eesti vabatahtliku merepääste taseme üle.“ Tähe hinnangul oli kõige suurem õnnestumine see, et rahvusvahelisel meeskonnal oli võimalus külastada kaheksat erinevat vabatahtlikku merepäästejaama, tutvuda nende vabatahtlikega ning üheskoos erinevaid ülesandeid harjutada. Siiski ütleb Täht, et Islandil veedetud nädal tundus liiga lühike selleks, et näha ja teha kõike, mida oleks tahtnud näha ja teha. „Ma ei olnud kunagi varem kasutanud liiniheitekahurit ega näinud võimalust, kuidas kalda lähedal karidele sõitnud laevast on võimalik nöörisüsteeme kasutades inimesed turvaliselt kaldale toimetada,“ rääkis Täht õpitust. Samuti hindab ta kõrgelt seda, et osalejatel oli võimalus juhtida kõiki Islandi vabatahtliku merepääste kasutuses olevaid aluseid, alustades nende 18-meetristest lipulaevadest ja lõpetades 4-meetrise kummipaadiga: „See oli tegelikult kõige vahvam kogemus – sõita 4-meetrise paadiga 4-5-meetristes lainetes.“ Islandi merepääste võtmesõnadeks toob Täht vabatahtlike arvu (ligi 1,5% elanikkonnast) ning kogukonna austuse vabatahtlike päästjate vastu.

IK 1 UK2

Mehis Luus (Inglismaa): “Kui kõigi teiste jaoks olid vastuvõtvate riikide merepäästejaamad ja ka koolituskeskused võõrad, siis mina olin Inglismaa merepäästejaamasid ja ka -keskust varem külastanud. Seetõttu olin väga hästi kursis, kuidas seal süsteemid korraldatud on.” Luus arvas, et kui tal sellist tausta ei oleks olnud, oleks tõenäoliselt teadmatuse eest väike hirm ka nahas olnud. Inglismaal üllatas teda, et inglased ehitavad ise omale päästealuseid – nii RIB-e kui All Weather Lifeboat‘e: „See on lihtsalt nii võimas ja midagi hoomamatut – lisaks see, et iga viie aasta tagant vahetatakse kogu paadi elektroonika, mootorid, balloonid jm välja, kuna inimelu hind on liiga kõrge, et riskida vana tehnikaga.” Vahetusest tõi ta kaasa idee, kuidas paate hoida ja paremini hooldada: „Püüan seda ka oma ühingus rakendada, et paat on kogu aeg veest väljas.”

ROOTSI1 ROOTSI2

 

Marge Kohtla (Rootsi): “Veetsin oma nädala Lääne-Rootsis liinil Göteborg-Öckerö-Rörö-Käringon-Göteborg. Suurim elamus oligi tõenäoliselt Käringoni jaam, mis on üks suurima väljakutsete arvuga jaamasid Rootsis (aastas teenindatakse ca 400 väljakutset). Lisaks positiivse mulje jätnud dünaamilisele navigatsioonile päästis rahvusvaheline meeskond õppimise eesmärgil uppuvat laeva –käepäraste vahenditega püüdsime likvideerida erinevat tüüpi lekkeid, ning saime seilata Rootsi ajaloolise purjelaeva purjede all. Ka õnnestus juhtida erinevaid aluseid (8-meetrine, 11-meetrine ja 12-meetrine päästepaat ning jeti-tüüpi rescuerunner) ning tegutseda ühtse meeskonnana SAR-ülesande lahendamisel. Ehk võikski koolitus- ja töönädala kokkuvõtteks öelda, et kuigi erinevate riikide väljaõpe on paljuski erinev ja samas mõneti sarnane, näitas selline rahvusvahelises meeskonnas töötamine, et ka sellised üksused saavad oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Sarnaselt teiste eestlastega võin tunnistada, et kogu meeskond (mis meil oli vaimustav!) sooviks tulevikus kohtuda täiskoosseisus mõnes teises riigis uute ülesannete lahendamisel.”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga